Virumaa teed on metsiseid täis! Paari tunniga kohtasin rohkem kanu kui terve senise loendushooajaga kokku. Õhtul kokku kuus kana ja varahommikul kaks kukke ning üks kana erinevatest kohtadest veel juurde. Nii on kui ringsõidu eesmärgiks on kõike muud kui metsis. Hea, et mõnda veel alla ei ajanud!
Aprill algas rähnide seirega ja jätkub metsisemängudega. Varased hommikud mõnusas seltskonnas.
“Suurt naudingut pakub tõsisele jahimehele jaht laanepüüdele vastavate väikeste vilede abil, millega aimatakse järele laanepüü-kuke või -kana kutsehüüdu… Kukehüüd on kanahüüust veidi madalam ja kõlab umbes nii “tsii-tsi-tsui-tsi” või “tii-tii-tii-tsiu”, kusjuures kaks esimest nooti on venivad kuna viimane lõpeb järsu omapärase “sillerdamisega”… Vile peale tulevad laanepüüd kaks korda aastas, s. o. kevadel mänguajal ja alates suve lõpust kuni külma ja lume tulekuni… Laanepüüde elutsemiskohtades liikuda tasa ja tähelepanelikult kuulata, kas pole kuulda laanepüüde häälitsemist või lendu. Niipea, kui üht või teist on kuulda, valida kohe soodus laskekoht, mis küllaldaselt varjaks jahimeest… Laskekohale asetudes seada end kohe laskevalmis, seejärel 2-3 minutit vaikselt oodata ja siis vilistada kana-vilega, sest kukki on arvuliselt ülekaalus. Päälegi tuleb kukk meelsamini vilele kui kana. Kui laanepüü pole kuulnud jahimehe lähenemist, vastab ta peatselt vilele, lendab või jookseb selles suunas, kust kostis vilistamine….” (Jahinduse käsiraamat, Reidolf, F., 1938)
Ehk, et otsisin kotipõhjast laanepüü-vile välja ja pidasin kukega väikestviisi dialoogi.
Suurvesi tuli Soomaale enne kui jää jõudis lahkuda. Metsas sai kanuu või süstaga mõnusalt kulgeda, kuid sinna pääsemine muutus kiirelt langeva veetaseme tõttu nädalavahetuse edenedes üha keerulisemaks. Päeva esimestel saabujatel oli aga au ööga ligi sentimeetri paksuseka kasvanud jäässe hilistele ärkajatele paadikanal raiuda.
Eesti talvest Kataloonia talve, et peale enam kui nelja kuu pikkust pausi meresüsta istuda, Vahemere soolast vett ja Costa Brava karmi rannikut nautida ning igapäevasest rutiinist pääseda. Kas üldse on variant, et ei meeldi!?
Kesine lumikate ei tähenda automaatselt, et suusamatk on välistatud. Kombineerides teadmised soode hingeelust kübekese loovusega on Soomaal kõik võimalik. Ehk nagu matka kokkuvõtteks sai sedastatud – olud olid ühtviisi sobivad nii uisu-, suusa- kui ka jalgsimatkaks.
Kui lindude, loomade määramine välimuse järgi juba enam-vähem selgeks saanud on aeg neil riided seljast võtta ning proovida määramist luude järgi. See on siis määramine edasijõudnutele ehk traditsiooniline hoogtöönädalavahetus teemal “Mida kaljukotkas sööb?”
G. Sein, Ü.Väli värske artikkel senistest kaljukotka saagimääramise tulemustest: https://www.mdpi.com/1424-2818/16/1/69
PS. Luhal uisutada kannatas ka, kuigi olud kaugel ideaalsest.
Järjekordne talikulliloendus möödus talikullideta. Üksnes traditsiooniline hallõgija andis end näole. Nii tuligi leppida kitsekarja ja tedreseltsinguga muidu nürides oludes.
Tean kahte seltskonda, kes võivad tunde kaarte vaadata – kotkamehed ja matkajad. Kui esimesed proovivad aimata suurte lindude pesapaigaeelistusi, siis teine grupp otsib põnevaid radu, mida avastama minna. Seekord sattusin matkamõtetega kaarte sirvima eesmärgiks leida sobilik marsruut kahepäevaseks suusamatkaks. Lihtsalt niisama sohu minna tundus veidi lati alt läbipugemisena, mistõttu otsisime lisaks põnevale maastikule ka lugu. Sõelale jäid ajaloolised kaardid ja teed ning otsustasime minna loodusesse vaatama, kust ikkagi Soomaa taliteed kulgeda võisid. Mõeldud, tehtud! Matka lõpuks oli selge, et kuigi soos on äge, siis jõe peal kulgeda on isegi ägedam.
Soomaa rahvuspark tähistas möödunud aastal oma 30. juubelit. Seoses sellega avaldati 33 lugu Soomaast – nende hulgas mõtisklus kotkameheks kujunemisest. Lugesin seda meenutust ja tundsin mõnusat särinat hinges. Ka minu kotkaarmastus algas maakotka pesaleiuga ning ka mina olen otsinud just seda sama “kuresood” – pesa, mille olemasolus keegi ei kahtle, aga, mida hoolimata korduvatest käikudest üles ei leita.
Ei leidnud ma ka seekord “kuresood”, kuid kasutades suurepäraseid suusaolusid tuletasin suure soo väiksemas sõsaras meelde, kuidas kaljukotka pesa välja näeb. Ükskord tuleb ka see päris “kuresoo” – täitumata unistus, mille täitumine on sinu enese kätes!