Kes?

Kes

Esimese peegelkaamera ostsin, sest tuli selline tuju. Esimese foto tegin kapis seisvatest botastest. Ei mingit suurt unistust ega nägemust. Kunstnikku pole minus just palju.

Oli jõulukuu, 2008, ja fotograafiast ei teadnud ma midagi. Kulus mitu aastat enne kui sõnad “ava”, “ISO” ja “säri” tähenduse said ning julgesin kaamera programmivalikuketta roheliselt automaatrežiimilt suuremaid valikuvabadusi pakkuvatesse asenditesse keerata. Vahepeal oli kätte jõudnud 2012 sügis. Koos elementaarsete teadmistega fotomaailmast kasvas tasahilju kirg looduse vastu. Võibolla oli see ka vastupidi ja vajadus olla iseendaga sai tõukeks, miks üha sagedamini haarasin kaamera järele, et siis piki metsaradu ja jõekaldaid sihitult uidata. Igatahes, tänaseks on fotoaparaat ja linnumääraja saanud minu lahutamatuteks kaaslasteks ning vaikuse võlu elementaarseks vajaduseks. Ütles juba Fred Jüssigi, et me võime panna kinni silmad ja hoida kinni nina, aga oma kõrvu me kinni panna ei saa…

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s